Minu Eesti
"Kas Helsingi ei ole romantiline?" ei ole
Soome pealinna laevasadam ei tekita suuremal osal inimestest vahemerelikku tundejudinat. Aga mind isiklikult tabab heldimus, kui satun Esplanaadi lähedusse. See on pikk tänav, mis lõpeb värske toidukauba turuga Tallinna sõitvate praamide lähedal.
Just seal kohtus Justin esimest korda Epuga.
Soome lahe väiksed lained laksusid vastu kaiäärt ning Epp seisis päikese käes ja naeratas.Taamal olid rõõmsa olekuga laevad ja värske kalaga kaubitsejad.
"Minu nimi on Epp ja ma olen 28-aastane," tütarlaps the said ütles Epp mulle.
"Saabusin just Indiast. Jube kummaline on jälle Läänemerd näha."
Noogutasin ja tutvustasin ennast. Justin, 22-aastane, Ameerika Ühendriikidest, õnnelik et sain kodust eemale. Kõigest kaugele eemale. Kuulasin, kuidas Epp rääkis ning vaatasin, kuidas ta juuksed tuules lehvisid.
Programmi edenedesviidi meid läänerannikul asuvasse Turu linna, kus sai juua baarideks ehitatud laevadel, mis seisid kaunites kanalites.Meile näidati ülikoolilinna Tamperet, kus sai ennast saunas kasevitstega nuhelda. Seejärel sõidutati meid lennukiga Lapimaale, kus sai matkata karmil põhjamaisel kõnnumaal ning juua koos põtradega ühest ja samast ojast.
Epp oli kummaline. Kogu rühmast oli tema ainuke, kes ei tarbinud akoholi. Ta olevat hiljuti Indias Aasramis elanud, kus inimesed harrastasid puhast elu. Ometi näis ta jaburam kui kõik teised programmis osalejad.
Mis siis oli see tema saladus? ta oli karsklane vegan budist hipster nõid
"Aga kui Sa Londonisse tuled"
"Ja kust te tulete?"küsis minult Briti passikontrolli ametnik. Tumedajuukseline kolmekümnendates eluaastates mees nägi välja nagu Clive Oweni ning tema pilklik suhtumine paistis välja igast karge Londoni aktsendiga esitatud küsimusest.
"New Yorgist" pomisesin ma. Ta kritseldas midagi oma valgesse märkmikku. Vaatasin kaasreisijate poole enda ümber. Nad olid viisakalt riides ja pealtnäha valmis otsekohe kontorisse astuma. Minul oli seljas kapuutsiga jakk ning lohmakad teksapüksid. Väikestest katuseakendest paistsid ruumi mõned valgusekiired. Inglismaal oli hommik.
"Ja mis on teie külaskäigu eesmärk?" küsis ta.
"Ma saan siin kellegagi kokku," kraaksusin väsinud häälel. "Ühe tütarlapsega."
"Kas ta on Briti kodanik?"
"Ei, ta on Eesti kodanik."
Briti ametniku silmad lõid särama. eestist saabki orju v küsis see vend ütlesin jaaaaaa meeeeeeeesss
Poolteist kuud tagasi, pärast Tallinnast lahkumist jõudsin ma New Yorki, JFK lennujaama, kust vanemad vedasid mu Itaalia restorani ja hakkasid mulle reisi kohta küsimusi esitama.
Isa kinnitas, et ma mäletan eestlase Epu, venelase Jevgeni ja kanadalase Mitchi nägusid elu lõpuni. Samuti tegi ta mulle selgeks,et seiklus on läbi ja tõeline elu on algamas New Yorgis.
"Ma teadsin,et sa helistad!" kilkas ta teisel pool maailma. Mu mustvalge elu muutus paugupealt värvikirevaks. Meie pikamaasuhe never works bro stop it õitses nüüd edasi telefoni ja meili teel.
Kuulasin tol ajal pidevalt üht kassetti,mille Epp mulle jättis. See oli hindikeelne popmuusika ning ma kujutlesin, kuidas elu koos Epuga on otsekui nahu mõnes värviküllases Bollywoodi filmis, mida New Yorgi India restoranides näidati. Palju eredam,põnevam ja parem,kui keegi teine võiks mulle pakkuda.
"Tere tulemast Eestisse"
Õhust vaadates oli esimene mulje Tallinnast aga hoopis teistsugune, kui see oli olnud mere poolt saabudes. Tallinnas ehitati. Uute ja geomeetriliselt täiuslikke hoonete kõrval seisid põlenud covid19.sajandi tehased ja hüljatud Nõukogude jubedused. Kuni Lõuna-Prantsusmaa villasse elama kolinud Johnny Depp oli geenius, mitte näitleja eks siis kuidas kutsuda kõrgharitud ühendriiklast, kes otsustab keset talve Tallinna kolida? johnny parem kui sa
"Tere tulemast Eestisse," mõtlesin ma jalga jääsupist välja sikutades. Tundsin end peaaegu samavõrra kummaliselt kui Thornton Heathi kes see on perroonil. Asi seegi, et pea ei jooksnud seekord verd.mees mis juhtus for real
Meie pisike korter oli ausalt öelda parem, kui olin oodanud, ent see ei ütle eriti midagi. Seal oli inetu ja rikkis vets, mille pidime välja vahetama;kraanist tuli roostekarva vedelikku, mis pidi olema vesi. Korteris olid ka sisseehitatud seinakapid läikivate ja retrolike ustega, ent suurt mitte midagi muud.
Ehkki mul polnud mingeid mälestusi Leonid Breznevi kes see ka seisakuaegsest NSV Liidust, hõljus selle ajastu hõng korteri õhus:hallis tapeedis, hallis vannitoas ja hallis köögis. Korteris polnud isegi telefoni. Epp ütles, et enamikul noorema põlvkonna eestlastest polnudki enam tavatelefoni, kõigil olid ainult mobiilid.
Me ei jäänud oma uude kodusse kauaks. Pidime samal õhtul sõitma Viljandimaale Suure-Jaanisse, Epu asjade järele. Kui olin enamiku omomnomnom kraamist korterisse jätnud, kõmpisime Tallinna bussijaama.
Kavatsesin Tallinnas alustada oma seni tabamatut väliskorresporreshgujbhndendikärjääri ning hakata inglise keelt õpetama. Epul oli juba leitud tööots ühes Eesti naisteajakirjas, nii et meie rahaasjadega oli võimaluste piires kõik korras. Epp oli leidnud meile korteri Kentmanni tänabal USA saatkonna vastas ja minu talvisel vaheajal ehitustöödega teenitud 500 dollarit pidid hea seisma selle kahe kuu üüri eest.
Kui mu ema kuulis, et me elame saatkonnast üle tänava, ütles ta, et nii tundub talle mu tulevik natukenegi turvalisem. ei saa minna sa sinna neil püssid Ta kehutas mind kiirelt sõbrunema saatkonna töötajatega, otsekui peaksin ma hakkama ringi liikuma konsulaartöötajate seltsis ja mängima korvpalli saatkonnas töötavate merejalaväelastega.
Saatkond oli tegelikult muidugi ööpäevaringse valve all. Kui selle ees kas või kahtlaselt nina nuuskasid, võitsid sellega kohe turvatöötajate tähelepanu. Polmud võimalik minna saatkonna pallisaali, lühikesed püksid jalas ja korvpall kaenlas ning loota, et kohe läheb mänguks.
Epp proovis mind korteri tarvis ette valmistada. Ta ütles,et asupaik on hea: koht asus kesklinnas, üür oli soodne, ent korter vajas mehekätt, mis inimkeeli tähendas, et see oli peldik. Ma sain aru, et ta pabistas, ehk mullemeie uus kodu ei meeldi , ent mul oli üsna ükskõik, killine see oli. Olin lihtsalt õnnelik, et sain oma armastatuga koos olla.
Taksost väljudes heitsin oma ainsa koti üle jäise äärekivi ning astusin pruunika ja jäise vee lompi. mees vaata kuhu astud teinekord Mul olid jalas õhukesest nahast kingad.
"Vali kord!"
Heli rääkis telefoniga inglise keeles. aa päriselt vSeejärel valis ta mingi muu numbri ja seekord rääkis vene keeles.
Lõpuks pani ta toru hargile ja ütles midagi Ivanile üle toa eesti keeles. Iva n vastas lakooniliselt ja jätkas arvutis klõpsimist.
"Võta palun istet.Siin on selle nädala leht,"ütles Heli.Ta pistis värske Baltic Timesi mulle pihku.See tundus kerge nagu koolileht ja nägi ka sedamoodi välja.
Tal polnud ilmselt aimugi, et ka hispaania keel pole meelelakkumine. Ma olin seda keskkoolis ja kolledzis viis aastat õppinud ning mäletasin vaid viit lauset sama. Ivani arvamus Narva mutikeste kohta tundus täiesti mõistlik.
Sissejuhatav kursus Eesti vähemuse probleemidesse oli huvitav, ent ma polnud päris kindel, milliseid küsimusi tohin ma oma sõbrale esitada. Venelased olid nii tundlikud. Kes küll tahaks neid välja vihastada?
"Kas sa ise tunned, et sind diskrimineeritakse?" küsisin kõhklevalt.
Ivan vajus sügavamale tooli ja põrnitses arvutit. Ta nägi üsna häiritud välja.
"Sel teemal on nõrkemiseni kirjutatud," sõnas ta minu poole pöördudes. "Seda puhutakse suureks ja tehakse sääsest elevant. Ent ma valetaksin sulle, kui väidaksin, et Eestis pole mingit diskrimineerimist."
"Kui see sind rõõmustab,siis ka Ühendriikides esineb diskrimineerimist," ütlesin ma.no shit
"Ma olen sellest midagi kuulnud küll," muigas Ivan ja oli rõõmus, et saab jututeemat vahetada.
"Aga mida sa ära teed," ütlesin Ivanile. Sedasorti keerulisele olukorrale polnud mul vastust käepärast.
Ivan toksis veel natuke aega klaviatuuril ja jätkas siis arutelu. "Paljudel inimestel pole siiamaani kodakondsust. Ka see on valus teema."
"Pole kodakondsust? Kuidas see võimalik on?" Ma olin tõsiselt üllatunud.
"Noh,riiklus taastati 1991.aastal ja kõik ,kes kolisid siia pärast 1940. aastat, pidid taotlema taastatud riigi kodakondsust."
"1940? See oli ju kaunis ammu."
"Aga see tähistab okupatsiooni algust," ütles Ivan. Nende loogika järgi tulid kõik pärast seda illegaalselt."
"Aga kui see on suhetes Moskvaga selline probleem, miks siis ei anta kõigile kodakondsust?" pakkusin mina. "Ses mõttes, et mis seal vahet on , nad elavad ju niigi Eestis."
"Sest parempoolsed parteid ei taha seda," kehitas Ivan õlgu.
"Võib isegi öelda, et see on vastuolus nende põhimõtetega."
"Niiet kuidas siis kodakondsuseta inimesed kodanikuks saavad?"
"Nad peavad tegema eesti keele ja kultuuri eksami."
"Noh, aga miks siis passita inimesed lihtsalt ei õpi eesti keelt ja kultuuri tundma ega võta kodakondsust?" küsisin ma.
"Ma ei usu, et see on kuigi raske."
"Paljud Eesti venelased on iseendaga suurimad vihavaenlased," ohkas Ivan. "paljud neist pigem vinguksid, kui teeksid midagi oma olukorra parandamiseks."
"Sina saad ju küll eesti keeles hakkama."
"Oo jaa, sina ja mina õpime veel keele ära, tõsi. Aga Narva mutid? Nende jaoks on see võimatu."
"Kuis nii?"
"Pärast sõda lubas Nõukogude võim sinna kolida ainult venelastel," sõnas Ivan,otsekui ei usuks ta oma kõrvu ja ma oleksin kõige naiivsem Baltic Timesi sattunud vabakutseline Ühendriikide ajakirjanik üldse. "Narva on täielik venekeelne paik."
"Et siis omamoodi Eesti Viiburi?" Suvise reisi ajal kuulsin korduvalt,kuidas venelased olid soomlaste püha Viiburi ära võtnud. Vene korrespondent Olesja esitas selle kohta ühel pressikonverentsil Soome välisministrile küsimuse. Mees naeratas häbelikult ja ütles, et Soomel pole mingeid nõudmisi millelegi, mis jääb Venemaa piiri taha.
"Tatrapuder on kasulik"
Epp lajatas seda mu taldrikule terve mäe. Suutsin tavaliselt poole ära süüa, kui teesklesin, et see on miski muu, ent teine pool ei mahtunud kuidagi sisse.
"Miks sa putru ei söö?" küsis Epp siis.
"See on soolane."
"Aga nii peabki olema," kinnitas ta kulinaaria-asjatundja kindlusega."Estis süüakse sedasorti putru soola ja võiga! See on kasulik.kst otsast? Taldrikutäis tatrahelbeputru kõhtu ja kuni lõunani pole midagi vaja süüa."
Ma ei suutnud mõelda enam ainumalegi soolasele pudrule.
Eestis oli saada ka tavalist toitu mdvvvv. Lähedal asuvast tohutust Stockmanni kaubanduskeskusest võis leida kõike vajalikku. parim keskus eestis kunagi pole olnud kas see üldse töötab veel hllud päevad aint 2x a
Ainuke häda oli selles, et Itaaliast toodud mozzarella oli mitu korda kallim kui kohalik juust. Sestap tegime oma ostud nurgapealses poes ja Keskturu nime kandvas paigas.
Kui meie korter lehkas Nõukogude 70-ndate järele, siis Keskturg oli otsekui samm mingise fantaasia-või ulmefilmi. Seal võis nähakuidas lihunik oma Lada pakiruumist searupskeid välja kraamis. Turu lettide vhel kakerdasid vanad punsusnud nägudega ja katkiste kätega joodikud. Väiksed vene keelt rääkivad lapsed nõudsid oma emadet vatuvaidlemist mittesallival toonil kommi. Hulkuvad koerad ajasid üksteist taga, vanamutid kaalusid rauast kaaludega kartuleid, porgandeid, seeni ja kurke.
Epp ütles, et talle meeldivad turu värvid. "See on nagu Aasia-reis ning siin on odavam ka," selgitas ta. Pärast igat turukäiku matkasime korterisse tagasi, oot mitu km te matkasite 500m v seljakotid täis viinamarju ja greipe.
Iga kord, kui ma Eesti venelaste inernetikoopast lahkusin, ohkasin kergendusest, mida pakkus mulle talvise Tallinna julgustav vaikus. Tahtsin, et nood inimesed mulle meeldiksid, ent venelaste elu tundus väga kurnav. Kuna suur osa Eesti venelasi elas Tallinnas, tähendas see ka eraldatust keele pinnal. Paljud neist ei kõnelnud ei eesti ega inglise keelt ning sestap pidin nendega suhtlema märkide keeles.
Epp kasvas üles Nõukogude ajal ning oli mõne aasta Tallinnaski elanud. Tema oskas vajadusel vene keelt rääkida. Mina aga teadsin vaevu mõne sõna.
"Tead, ma ostan mõned kanasnitslid," ütlesin viimaks. "Mul on kõht tühi. Ma pean vahelduseks sööma midagi, mis mulle maitseb.
"Sobib," lausus Epp. "Me peaksimegi mitmekesisemaid toite ostma. Mina ostan näiteks kala."
"Lase käia."
Jalutasime külma ja haisvasse ruumi, mis oli täis lõhkilõigatud kalu. Epp valis keskmise suurusega suitsukala, mis ulatati talle kilekotti pakituna.
"Kas nad saba ära ei lõikagi?"
"Miks nad peaksid?"
"Kas sa kavatsed selle ära süüa või?"
"Võib-olla."
"Olgu,aga ära mulle mingil juhul seda saba paku."
"Ära muretse." limpsas Epp huuli. "See kala on minu."
Samal õhtul ta sõigi selle suitsukala ära, hoides selle sabast nagu kalaluust kinni. Kui see oli mõne tunni meie külmikus veetnud, haises seal kõik seisnud veega tiigi järele, kaasa arvatud piim. Pärastpoole nägin kala skeletti külmiku põhjas iu miks sa ei korista enda järelt
ning selle pisike saba turritast vanast kilekotist välja ja otsekui viipas mulle.
"Tartu vaim"
Jalutasime läbi puid täis pargi Konsumi poole.comarket parem hah Siin-seal leidis Simona kes see on sulalume all murdunud puuoksi ning lisas need oma kimpu. Mõned oksad olid temast kaks korda pikemad. Me olime ilmselt pöörane vaatepilt: surmavate ogadega varustatud väike tüdruk ning teda läbi Tartu jälitav kohmakas koll. Kimp kasvas üha jämedamaks ja ma ei teadnud, mida teha. Ma ei tahtnud järjekordset stseeni, ent olukord hakkas kontrolli alt väljuma.:OOOO
Teisel pool Narva maanteed klubi Tallinna ees otsustasin viimaks Simonalt tema oksakogu ära võtta. Olime kodust juba üpris kaugel. Ma ei kujutanud ette, kuidas me selle kimbuga koju tagasi jõuame. Küünitasin neid ära võtma, ent väike ja tugev haldjas hoidis neid kõvasti kinni.
"Las ma vähemalt murran neid pooleks, siis om sul neid kergem kanda." Olin ärevusest inglise keelele üle läinud, sikutasin kõige pikemast kaikast, mis ulatus mulle õlani.
"Lase lahti." karjus ta. "Need on minu omad."
"Nende toigastega Konsumisse ei lähe," kuulutasi ma.
"Me kas murrame need väiksemateks juppideks või sa jätad need kõik siiasamasse."
"Minu meelest peame me igasususeid asju läbi elama, et jõuda sinna, kus me oleme. Minu sõber Toomas teab kõike heast ja pahast energiast. Sellepärast ma hakkasingi temaga kokku saama." tommyboyyy yasy witchcraft hogwartzzz thomas u a wizard no no i'm just thomas
"Toomas?"
"Toomas Päll, ta on nõid."
"Kuidas sa nõiaga sõbraks saad?"
"Üks tuttav soovitas tema juurde minna, kui ma kord nukras tujus olin. Eestis on palju nõidu," ütles Epp.
"Eestlased ei võtnud ristiusku mitte kunagi päriselt omaks. Vanasti oli igas külas omaenda nõid. Nõiad isegi võistlevad omavahel. Nad on nagu kuulsused. Aga Toomas ajalehtedesse ei trügi.Tema lihtsalt aitab inimesi." jajah lihtsalt hea onu eks
"Kas sa pannkooki tahad?" Epp osutas ühe järjekorra poole, kus seisid inimesed, kes nägid välja nagu biitlite "Magical witchcraft of hogwarts" turnee staarid.
"Ma sõin liiga palju kotlette," luksusin ma. "Äkki Simona tahab. Simona?" mees ütle kes on simona tf Vatasime ringi, ent Simonat polnud kuskil.
"Kuhu ta kadus?" küsis Epp. "Ta teeb pidevalt sedasi."
EDASI RAAMATUS...
"Veidi rohkem, kui aasta jooksul juhtus siin väikesel maal nii palju, et see polnudki enam välismaa. Eesti ja mina saime intiimselt teineteist tundma. Meist sai lahutamatu paar. petad v Ja mis seal salata, ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses."
Soome pealinna laevasadam ei tekita suuremal osal inimestest vahemerelikku tundejudinat. Aga mind isiklikult tabab heldimus, kui satun Esplanaadi lähedusse. See on pikk tänav, mis lõpeb värske toidukauba turuga Tallinna sõitvate praamide lähedal.
Just seal kohtus Justin esimest korda Epuga.
Soome lahe väiksed lained laksusid vastu kaiäärt ning Epp seisis päikese käes ja naeratas.Taamal olid rõõmsa olekuga laevad ja värske kalaga kaubitsejad.
"Minu nimi on Epp ja ma olen 28-aastane," tütarlaps the said ütles Epp mulle.
"Saabusin just Indiast. Jube kummaline on jälle Läänemerd näha."
Noogutasin ja tutvustasin ennast. Justin, 22-aastane, Ameerika Ühendriikidest, õnnelik et sain kodust eemale. Kõigest kaugele eemale. Kuulasin, kuidas Epp rääkis ning vaatasin, kuidas ta juuksed tuules lehvisid.
Programmi edenedesviidi meid läänerannikul asuvasse Turu linna, kus sai juua baarideks ehitatud laevadel, mis seisid kaunites kanalites.Meile näidati ülikoolilinna Tamperet, kus sai ennast saunas kasevitstega nuhelda. Seejärel sõidutati meid lennukiga Lapimaale, kus sai matkata karmil põhjamaisel kõnnumaal ning juua koos põtradega ühest ja samast ojast.
Epp oli kummaline. Kogu rühmast oli tema ainuke, kes ei tarbinud akoholi. Ta olevat hiljuti Indias Aasramis elanud, kus inimesed harrastasid puhast elu. Ometi näis ta jaburam kui kõik teised programmis osalejad.
Mis siis oli see tema saladus? ta oli karsklane vegan budist hipster nõid
"Aga kui Sa Londonisse tuled"
"Ja kust te tulete?"küsis minult Briti passikontrolli ametnik. Tumedajuukseline kolmekümnendates eluaastates mees nägi välja nagu Clive Oweni ning tema pilklik suhtumine paistis välja igast karge Londoni aktsendiga esitatud küsimusest.
"New Yorgist" pomisesin ma. Ta kritseldas midagi oma valgesse märkmikku. Vaatasin kaasreisijate poole enda ümber. Nad olid viisakalt riides ja pealtnäha valmis otsekohe kontorisse astuma. Minul oli seljas kapuutsiga jakk ning lohmakad teksapüksid. Väikestest katuseakendest paistsid ruumi mõned valgusekiired. Inglismaal oli hommik.
"Ja mis on teie külaskäigu eesmärk?" küsis ta.
"Ma saan siin kellegagi kokku," kraaksusin väsinud häälel. "Ühe tütarlapsega."
"Kas ta on Briti kodanik?"
"Ei, ta on Eesti kodanik."
Briti ametniku silmad lõid särama. eestist saabki orju v küsis see vend ütlesin jaaaaaa meeeeeeeesss
Poolteist kuud tagasi, pärast Tallinnast lahkumist jõudsin ma New Yorki, JFK lennujaama, kust vanemad vedasid mu Itaalia restorani ja hakkasid mulle reisi kohta küsimusi esitama.
Isa kinnitas, et ma mäletan eestlase Epu, venelase Jevgeni ja kanadalase Mitchi nägusid elu lõpuni. Samuti tegi ta mulle selgeks,et seiklus on läbi ja tõeline elu on algamas New Yorgis.
"Ma teadsin,et sa helistad!" kilkas ta teisel pool maailma. Mu mustvalge elu muutus paugupealt värvikirevaks. Meie pikamaasuhe never works bro stop it õitses nüüd edasi telefoni ja meili teel.
Kuulasin tol ajal pidevalt üht kassetti,mille Epp mulle jättis. See oli hindikeelne popmuusika ning ma kujutlesin, kuidas elu koos Epuga on otsekui nahu mõnes värviküllases Bollywoodi filmis, mida New Yorgi India restoranides näidati. Palju eredam,põnevam ja parem,kui keegi teine võiks mulle pakkuda.
"Tere tulemast Eestisse"
Õhust vaadates oli esimene mulje Tallinnast aga hoopis teistsugune, kui see oli olnud mere poolt saabudes. Tallinnas ehitati. Uute ja geomeetriliselt täiuslikke hoonete kõrval seisid põlenud covid19.sajandi tehased ja hüljatud Nõukogude jubedused. Kuni Lõuna-Prantsusmaa villasse elama kolinud Johnny Depp oli geenius, mitte näitleja eks siis kuidas kutsuda kõrgharitud ühendriiklast, kes otsustab keset talve Tallinna kolida? johnny parem kui sa
"Tere tulemast Eestisse," mõtlesin ma jalga jääsupist välja sikutades. Tundsin end peaaegu samavõrra kummaliselt kui Thornton Heathi kes see on perroonil. Asi seegi, et pea ei jooksnud seekord verd.mees mis juhtus for real
Meie pisike korter oli ausalt öelda parem, kui olin oodanud, ent see ei ütle eriti midagi. Seal oli inetu ja rikkis vets, mille pidime välja vahetama;kraanist tuli roostekarva vedelikku, mis pidi olema vesi. Korteris olid ka sisseehitatud seinakapid läikivate ja retrolike ustega, ent suurt mitte midagi muud.
Ehkki mul polnud mingeid mälestusi Leonid Breznevi kes see ka seisakuaegsest NSV Liidust, hõljus selle ajastu hõng korteri õhus:hallis tapeedis, hallis vannitoas ja hallis köögis. Korteris polnud isegi telefoni. Epp ütles, et enamikul noorema põlvkonna eestlastest polnudki enam tavatelefoni, kõigil olid ainult mobiilid.
Me ei jäänud oma uude kodusse kauaks. Pidime samal õhtul sõitma Viljandimaale Suure-Jaanisse, Epu asjade järele. Kui olin enamiku omomnomnom kraamist korterisse jätnud, kõmpisime Tallinna bussijaama.
Kavatsesin Tallinnas alustada oma seni tabamatut väliskorresporreshgujbhndendikärjääri ning hakata inglise keelt õpetama. Epul oli juba leitud tööots ühes Eesti naisteajakirjas, nii et meie rahaasjadega oli võimaluste piires kõik korras. Epp oli leidnud meile korteri Kentmanni tänabal USA saatkonna vastas ja minu talvisel vaheajal ehitustöödega teenitud 500 dollarit pidid hea seisma selle kahe kuu üüri eest.
Kui mu ema kuulis, et me elame saatkonnast üle tänava, ütles ta, et nii tundub talle mu tulevik natukenegi turvalisem. ei saa minna sa sinna neil püssid Ta kehutas mind kiirelt sõbrunema saatkonna töötajatega, otsekui peaksin ma hakkama ringi liikuma konsulaartöötajate seltsis ja mängima korvpalli saatkonnas töötavate merejalaväelastega.
Saatkond oli tegelikult muidugi ööpäevaringse valve all. Kui selle ees kas või kahtlaselt nina nuuskasid, võitsid sellega kohe turvatöötajate tähelepanu. Polmud võimalik minna saatkonna pallisaali, lühikesed püksid jalas ja korvpall kaenlas ning loota, et kohe läheb mänguks.
Epp proovis mind korteri tarvis ette valmistada. Ta ütles,et asupaik on hea: koht asus kesklinnas, üür oli soodne, ent korter vajas mehekätt, mis inimkeeli tähendas, et see oli peldik. Ma sain aru, et ta pabistas, ehk mullemeie uus kodu ei meeldi , ent mul oli üsna ükskõik, killine see oli. Olin lihtsalt õnnelik, et sain oma armastatuga koos olla.
Taksost väljudes heitsin oma ainsa koti üle jäise äärekivi ning astusin pruunika ja jäise vee lompi. mees vaata kuhu astud teinekord Mul olid jalas õhukesest nahast kingad.
"Vali kord!"
Heli rääkis telefoniga inglise keeles. aa päriselt vSeejärel valis ta mingi muu numbri ja seekord rääkis vene keeles.
Lõpuks pani ta toru hargile ja ütles midagi Ivanile üle toa eesti keeles. Iva n vastas lakooniliselt ja jätkas arvutis klõpsimist.
"Võta palun istet.Siin on selle nädala leht,"ütles Heli.Ta pistis värske Baltic Timesi mulle pihku.See tundus kerge nagu koolileht ja nägi ka sedamoodi välja.
Tal polnud ilmselt aimugi, et ka hispaania keel pole meelelakkumine. Ma olin seda keskkoolis ja kolledzis viis aastat õppinud ning mäletasin vaid viit lauset sama. Ivani arvamus Narva mutikeste kohta tundus täiesti mõistlik.
Sissejuhatav kursus Eesti vähemuse probleemidesse oli huvitav, ent ma polnud päris kindel, milliseid küsimusi tohin ma oma sõbrale esitada. Venelased olid nii tundlikud. Kes küll tahaks neid välja vihastada?
"Kas sa ise tunned, et sind diskrimineeritakse?" küsisin kõhklevalt.
Ivan vajus sügavamale tooli ja põrnitses arvutit. Ta nägi üsna häiritud välja.
"Sel teemal on nõrkemiseni kirjutatud," sõnas ta minu poole pöördudes. "Seda puhutakse suureks ja tehakse sääsest elevant. Ent ma valetaksin sulle, kui väidaksin, et Eestis pole mingit diskrimineerimist."
"Kui see sind rõõmustab,siis ka Ühendriikides esineb diskrimineerimist," ütlesin ma.no shit
"Ma olen sellest midagi kuulnud küll," muigas Ivan ja oli rõõmus, et saab jututeemat vahetada.
"Aga mida sa ära teed," ütlesin Ivanile. Sedasorti keerulisele olukorrale polnud mul vastust käepärast.
Ivan toksis veel natuke aega klaviatuuril ja jätkas siis arutelu. "Paljudel inimestel pole siiamaani kodakondsust. Ka see on valus teema."
"Pole kodakondsust? Kuidas see võimalik on?" Ma olin tõsiselt üllatunud.
"Noh,riiklus taastati 1991.aastal ja kõik ,kes kolisid siia pärast 1940. aastat, pidid taotlema taastatud riigi kodakondsust."
"1940? See oli ju kaunis ammu."
"Aga see tähistab okupatsiooni algust," ütles Ivan. Nende loogika järgi tulid kõik pärast seda illegaalselt."
"Aga kui see on suhetes Moskvaga selline probleem, miks siis ei anta kõigile kodakondsust?" pakkusin mina. "Ses mõttes, et mis seal vahet on , nad elavad ju niigi Eestis."
"Sest parempoolsed parteid ei taha seda," kehitas Ivan õlgu.
"Võib isegi öelda, et see on vastuolus nende põhimõtetega."
"Niiet kuidas siis kodakondsuseta inimesed kodanikuks saavad?"
"Nad peavad tegema eesti keele ja kultuuri eksami."
"Noh, aga miks siis passita inimesed lihtsalt ei õpi eesti keelt ja kultuuri tundma ega võta kodakondsust?" küsisin ma.
"Ma ei usu, et see on kuigi raske."
"Paljud Eesti venelased on iseendaga suurimad vihavaenlased," ohkas Ivan. "paljud neist pigem vinguksid, kui teeksid midagi oma olukorra parandamiseks."
"Sina saad ju küll eesti keeles hakkama."
"Oo jaa, sina ja mina õpime veel keele ära, tõsi. Aga Narva mutid? Nende jaoks on see võimatu."
"Kuis nii?"
"Pärast sõda lubas Nõukogude võim sinna kolida ainult venelastel," sõnas Ivan,otsekui ei usuks ta oma kõrvu ja ma oleksin kõige naiivsem Baltic Timesi sattunud vabakutseline Ühendriikide ajakirjanik üldse. "Narva on täielik venekeelne paik."
"Et siis omamoodi Eesti Viiburi?" Suvise reisi ajal kuulsin korduvalt,kuidas venelased olid soomlaste püha Viiburi ära võtnud. Vene korrespondent Olesja esitas selle kohta ühel pressikonverentsil Soome välisministrile küsimuse. Mees naeratas häbelikult ja ütles, et Soomel pole mingeid nõudmisi millelegi, mis jääb Venemaa piiri taha.
"Tatrapuder on kasulik"
Epp lajatas seda mu taldrikule terve mäe. Suutsin tavaliselt poole ära süüa, kui teesklesin, et see on miski muu, ent teine pool ei mahtunud kuidagi sisse.
"Miks sa putru ei söö?" küsis Epp siis.
"See on soolane."
"Aga nii peabki olema," kinnitas ta kulinaaria-asjatundja kindlusega."Estis süüakse sedasorti putru soola ja võiga! See on kasulik.kst otsast? Taldrikutäis tatrahelbeputru kõhtu ja kuni lõunani pole midagi vaja süüa."
Ma ei suutnud mõelda enam ainumalegi soolasele pudrule.
Eestis oli saada ka tavalist toitu mdvvvv. Lähedal asuvast tohutust Stockmanni kaubanduskeskusest võis leida kõike vajalikku. parim keskus eestis kunagi pole olnud kas see üldse töötab veel hllud päevad aint 2x a
Ainuke häda oli selles, et Itaaliast toodud mozzarella oli mitu korda kallim kui kohalik juust. Sestap tegime oma ostud nurgapealses poes ja Keskturu nime kandvas paigas.
Kui meie korter lehkas Nõukogude 70-ndate järele, siis Keskturg oli otsekui samm mingise fantaasia-või ulmefilmi. Seal võis nähakuidas lihunik oma Lada pakiruumist searupskeid välja kraamis. Turu lettide vhel kakerdasid vanad punsusnud nägudega ja katkiste kätega joodikud. Väiksed vene keelt rääkivad lapsed nõudsid oma emadet vatuvaidlemist mittesallival toonil kommi. Hulkuvad koerad ajasid üksteist taga, vanamutid kaalusid rauast kaaludega kartuleid, porgandeid, seeni ja kurke.
Epp ütles, et talle meeldivad turu värvid. "See on nagu Aasia-reis ning siin on odavam ka," selgitas ta. Pärast igat turukäiku matkasime korterisse tagasi, oot mitu km te matkasite 500m v seljakotid täis viinamarju ja greipe.
Iga kord, kui ma Eesti venelaste inernetikoopast lahkusin, ohkasin kergendusest, mida pakkus mulle talvise Tallinna julgustav vaikus. Tahtsin, et nood inimesed mulle meeldiksid, ent venelaste elu tundus väga kurnav. Kuna suur osa Eesti venelasi elas Tallinnas, tähendas see ka eraldatust keele pinnal. Paljud neist ei kõnelnud ei eesti ega inglise keelt ning sestap pidin nendega suhtlema märkide keeles.
Epp kasvas üles Nõukogude ajal ning oli mõne aasta Tallinnaski elanud. Tema oskas vajadusel vene keelt rääkida. Mina aga teadsin vaevu mõne sõna.
"Tead, ma ostan mõned kanasnitslid," ütlesin viimaks. "Mul on kõht tühi. Ma pean vahelduseks sööma midagi, mis mulle maitseb.
"Sobib," lausus Epp. "Me peaksimegi mitmekesisemaid toite ostma. Mina ostan näiteks kala."
"Lase käia."
Jalutasime külma ja haisvasse ruumi, mis oli täis lõhkilõigatud kalu. Epp valis keskmise suurusega suitsukala, mis ulatati talle kilekotti pakituna.
"Kas nad saba ära ei lõikagi?"
"Miks nad peaksid?"
"Kas sa kavatsed selle ära süüa või?"
"Võib-olla."
"Olgu,aga ära mulle mingil juhul seda saba paku."
"Ära muretse." limpsas Epp huuli. "See kala on minu."
Samal õhtul ta sõigi selle suitsukala ära, hoides selle sabast nagu kalaluust kinni. Kui see oli mõne tunni meie külmikus veetnud, haises seal kõik seisnud veega tiigi järele, kaasa arvatud piim. Pärastpoole nägin kala skeletti külmiku põhjas iu miks sa ei korista enda järelt
ning selle pisike saba turritast vanast kilekotist välja ja otsekui viipas mulle.
"Tartu vaim"
Jalutasime läbi puid täis pargi Konsumi poole.comarket parem hah Siin-seal leidis Simona kes see on sulalume all murdunud puuoksi ning lisas need oma kimpu. Mõned oksad olid temast kaks korda pikemad. Me olime ilmselt pöörane vaatepilt: surmavate ogadega varustatud väike tüdruk ning teda läbi Tartu jälitav kohmakas koll. Kimp kasvas üha jämedamaks ja ma ei teadnud, mida teha. Ma ei tahtnud järjekordset stseeni, ent olukord hakkas kontrolli alt väljuma.:OOOO
Teisel pool Narva maanteed klubi Tallinna ees otsustasin viimaks Simonalt tema oksakogu ära võtta. Olime kodust juba üpris kaugel. Ma ei kujutanud ette, kuidas me selle kimbuga koju tagasi jõuame. Küünitasin neid ära võtma, ent väike ja tugev haldjas hoidis neid kõvasti kinni.
"Las ma vähemalt murran neid pooleks, siis om sul neid kergem kanda." Olin ärevusest inglise keelele üle läinud, sikutasin kõige pikemast kaikast, mis ulatus mulle õlani.
"Lase lahti." karjus ta. "Need on minu omad."
"Nende toigastega Konsumisse ei lähe," kuulutasi ma.
"Me kas murrame need väiksemateks juppideks või sa jätad need kõik siiasamasse."
"Minu meelest peame me igasususeid asju läbi elama, et jõuda sinna, kus me oleme. Minu sõber Toomas teab kõike heast ja pahast energiast. Sellepärast ma hakkasingi temaga kokku saama." tommyboyyy yasy witchcraft hogwartzzz thomas u a wizard no no i'm just thomas
"Toomas?"
"Toomas Päll, ta on nõid."
"Kuidas sa nõiaga sõbraks saad?"
"Üks tuttav soovitas tema juurde minna, kui ma kord nukras tujus olin. Eestis on palju nõidu," ütles Epp.
"Eestlased ei võtnud ristiusku mitte kunagi päriselt omaks. Vanasti oli igas külas omaenda nõid. Nõiad isegi võistlevad omavahel. Nad on nagu kuulsused. Aga Toomas ajalehtedesse ei trügi.Tema lihtsalt aitab inimesi." jajah lihtsalt hea onu eks
"Kas sa pannkooki tahad?" Epp osutas ühe järjekorra poole, kus seisid inimesed, kes nägid välja nagu biitlite "Magical witchcraft of hogwarts" turnee staarid.
"Ma sõin liiga palju kotlette," luksusin ma. "Äkki Simona tahab. Simona?" mees ütle kes on simona tf Vatasime ringi, ent Simonat polnud kuskil.
"Kuhu ta kadus?" küsis Epp. "Ta teeb pidevalt sedasi."
EDASI RAAMATUS...
"Veidi rohkem, kui aasta jooksul juhtus siin väikesel maal nii palju, et see polnudki enam välismaa. Eesti ja mina saime intiimselt teineteist tundma. Meist sai lahutamatu paar. petad v Ja mis seal salata, ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses."