Arvamused
"Pean kohe ütlema, et ma ei ole ammu midagi nii head lugenud. jk.
Justin on oma elust jutustades nii lapselikult siiras ja täis avastamisrõõmu ja lõputult soe. Ta ei karda näida tobe ning seetõttu võib raamatust leida lõputul hulgal ülimalt südamlikke muigama ja cringima panevaid kohti. Kui ma seda lugema hakkasin, ei suutnud ma ära oodata raamatu lõpetamist, et ma juba saaksin sellest muljetada. Ja mul on tõeliselt kahju, et ma selle raamatu autorit ise ei tunne, sest ta tundub olevat tõeliselt ilus inimene nii seest kui väljast ja tal on tõeliselt lennukas kujutlusvõime. Kõik tema võrdlused. Ma muudkui naersin kõva häälega. Kas keegi teist suudaks selle peale tulla, et kellegi pead postkastiga võrrelda? Ja tema lõputu heatahtlikkus ning võime säilitada solidaarsustunne. Ta ei karda ka tagaplaanile jääda. Ei ole ainult mina mina mina. Ja ta isegi ei proovi mitte kedagi enneaegselt hukka mõista, vaid vastupidi - püüda mõista, miks miski on nii, nagu on selle asemel, et liigitada tuttavat heaks ja tundmatut halvaks. Ta võib küll juurelda mõne asja olemuse üle, aga ta ei võta kategoorilisi seisukohti. Võimalik, et parim minu-seeria raamat. Soovitan kõigile soojalt.
Mõned mu lemmikkohad ka:
"Kõige keerulisemad numbrid olid kaheksa ja üheksa. tõesti väga raske
Kõik ülejäänud numbrid kasvasid kergesti meeldejääva laulu kombel: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse. Seitse kõlas peaaegu nagu ingliskeelne seven. Aga üheksa? Kuidas nad küll selle peale tulid?" -lk 74
"Küsisin temalt taas: "Kas teie olete Ivan?"
"Ivan?" vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. "Da!" Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. "Bla-bla-bla," jahvatas ta. "Bla. bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!"
Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. "Bla? Bla? küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?" -lk 78
Igal leheküljel saab naerda. Nii tema seikluste kui meie kommete üle. Kujutledes tema reaktsiooni süldile või verivorstile või pitsa nime kandvale pirukale - kuidas ta seda ütleski - või kokkupõrkel seinaga plahvatavatele õuntele. Ma ei leia praegu täpselt tsitaate üles kahjuks. Aga ma saan sellest raamatust rääkida vaid ülivõrdes. Lugege teiegi!"
Allikas: raamatuklubi.blogspot
"Täiesti tahtmatult olen sattunud Minu-sarja soonele. Piisavalt lihtne, et väikeste juppide kaupa igapäevategemiste vahele lugeda. Piisavalt huvitav, et kätt raamatu järele sirutada.
Omakorda olen ma kuidagi jõudnud Petronede eraelu!!!!! avastamise juurde. Aasta tagasi lugesin Epu "Kas süda on ümmargune?????????" dumbass (ja naljakas, miks, aga ma olen sellest täiesti unustanud siia kirjutada), mis räägib elust enne Justinit. Ma pole küll päris kindel, aga kui Epu ja Justini lood tervikuks siduda ja seada kronoloogilisse järjestusse, peaksin ma praegu olema järjekorras täpselt õige raamatu juures.
Mida ma sellelt raamatult ootasin? Valus-teravat peegeldust eestluse osas. valu on sul perses Peegeldus tuli, aga mitte kuigi valus ega terav. Siis tuli mulle meelde, et mitte-eestlasele lubatud kriitikatase on oluliselt madalam kui eestlase oma.
Eestluse veidrate seikade välja toomine on lahendatud hästi. Kui sa oled tõsine inimene, kes nalja väga ei hinda, siis sa suure tõenäosusega isegi ei saa aru, et siin-seal meie üle natuke (heatahtlikku) nalja on visatud. Siis võib lihtsalt jääda mulje, et kirjutajaks on natuke juhm välismaalane, kes meie oludest ikka mitte midagi aru ei saa. Kui hindad huumorit, leiad selle raamatust üles. Ja selle saavutamiseks peab olema pagana tundlik ja hea kirjanik!
Vist pea kõik meie põhiveidrused on läbi analüüsitud ja põhjendatud. Ausalt öeldes, ilmselt enamik eestlasi ise ei ole mõelnud ega tea suuremat isegi, millest need meie eripärad tulnud on. Ilmselt on asi ka selles, et meile pole need eripärad. Meie jaoks on tegemist normaalsusega. Kuidas hinnata normaalset? Normaalseks, ilmselt.
Epu ja Justini suhte arenemine muudab selle raamatu tundeliseks, pehmeks. Ideaalne lugemiseks naistele, kes tahavad teada, et emotsionaalseid ja hoolivaid mehi maailmas olemas ei ole. Netikommentaatorite meelepahaks läheb see pall jällegi välismaalaste väravasse.
Ma ei ole mees , seega ma ei tea, millised emotsioonid tekiksid keskmisel mehel. ma ebakeskmine mis manüüd teen Sellisel, kes Justin enda meelest pole. Raamatu käigus ühtegi autot õhku ei lastud. Raamatu ainsa õhitud auto au läheb sel korral Giovanni Sposatole. Ja sedagi on häbiväärselt vähe mainitud.
Ma pole ausalt öeldes otsustada suutnud, kas raamatu inglise keelne koopia kõlbaks kingiks kahele välismaalasest mehele. Kas vaimukad ja eksootilised kohad on nende jaoks piisavalt põnevad ja huvi hoidvad, et loo tundlik romantiline liin neid magama ei paneks?"
Allikas: seniidis.blogspot.com
"Ma tean küll, mida ma ootasin -- välismaalase Eestimaa kiitmist läbi mitmete humoorikate seikade. Ega ma siis päris niisama ka seda ei eeldanud. Lugesin enne ostu mõnda internetis raamatust avaldatud lõiku ja need meeldisid mulle väga. Kui raamat käes, hakkasin õhinaga lugema ja tõdesin, et "Minu Eesti" tegi mulle samasugu tünga, nagu vahel mõni film. Teose kõik parimad kohad ongi treileris. Mina eeldan, et filmitreiler või proovilõigud raamatust annavad suhu maitse selle kohta, mida on teosest oodata ka üldisemas plaanis, mitte et kõik näed/loed kõik parimad kohad ära ja kõik muu on halvem.
Ei, ega see raamat nüüd paha ei olnud ja kui ma oleks selle sarja teisi raamatuid ja proovilõike arvestamata kätte võtnud, teeniks see hulga rohkem punkte. Kuid "Minu Eesti" on paraku kontekstis, mille loovad teised raamatud ja no need õnnetud suurepärased treilerlõigud.
Mis mulle siis ei meeldinud? Ma eeldasin, et jutustus on peamiselt Eestist, aga tegelikult oli rohkem Justinist ja Epust. Ärge saage minust valesti aru, see, mis oli, oli väga armas, aga pidanuks ilmuma lihtsalt hoopis teises sarjas. Lood olid avameelsed nii hingepiinadest kui reaalselt üsna isiklikest juhtumistest rääkides ja seda ma hindan. Aga Eestist oli kole vähe. No muidugi loovadki Eesti reaalsuse siinsed inimesed ja ajalugu (mida rõhutatakse raamatus tavatult palju), aga sellegi poolest.
Asi, mis mind aga mitu korda segas, oli see, mida Justin Petrone Eestis märkas. Jah, ma olen harjunud, et välismaalased viisakusest ikka rohkem kiidavad ja alateadlikult just sellist kiidulaulu ka "Minu Eesti" raamatust ootasin. Aga selle puudumine ja reaalsusega asendamine mind muidugi ei häiri. Olen ise ka piisavalt palju maailmas ringi liikunud, et Eesti-asjale õige perspektiiviga peale vaadata oskaksin. AGA! Mõned kohad olid ikka liiga imelikud ja kuidagi võimendatult õudsed. Raamatu põhjal jääb mulje, et peale Ladade meil palju muud siin tänavail ei sõida, samuti olla Justini juurde tulnud mees, kel olid vuntsi "nagu enamikul Eesti meestest". WTF!? :) Ma tunnen umbes üht vuntsidega inimest. Samuti paistab kirjanik märkavat peaaegu eranditult stalini aegseid maju ja muud jubedat, mis küll eksisteerib, aga ei ole siiski nii suures kontsentratsioonis kui raamatust nähtub. Ausalt öeldes tekkis mul lugedes kerge hirm Eestis elada, see hakkas tunduma tõeline pommiauk, aga käsi südamele -- nii hirmus see maa nüüd ka ei ole. Ka Ameerikas on küll ja küll kahtlaseid piirkondi ja redneckidest tulvil külasid.
Algul plaanisin selle raamatu tellida ka oma välismaalastest sõpradele, aga hea et enne läbi lugesin. Enam ei julge. Ka usun ma, et selle raamatu müük Amazonis (mille üle algul suht uhke olin) teeb paraja karuteene Welcome to Estonia kampa
Selle raamatu kohta on juba korduvalt kirjutatud. Kõlama on jäänud, et suuresti on see Minu Epp raamat. Ei tea. Lugesin (kusjuures mõnuga ja mõnel korral isegi avalikult naeru lagistades. Lagistades, mitte kihistades) ja leidsin sealt peale kahe noore leidmiseloo ja kokkuharjumise loo, ikka omajagu seda va meie eneste äratundmise lugu.
Ma ei saa jätta muidugi koheselt mainimata, et minu jaoks kangastub selle raamatuga ilmselt igaveseks mõttepilt hirmunud silmadega Justinist ja teda nurga tagant hiilv-jälitavast süldist:)
Aga äratundmistväärivat oli palju: meil kõigil on sugulasi, kellede tüübiliste esindajatega Justin kohtub; me kõik teame seda külma ja libedat ja pimedat aega, mis tundub lõputu; me kõik oleme näinud neid kevad-suviseid kauneid neid-nais-nümfe, kellede nägemine meestel pulsi püksi ajab ja naised kadedusest nina krimpsutama kisub. Meie Eesti.
Lühidalt: väga armas, aus ja natuke meid eneseid kõrvalt vaatav raamat. Iga loetav rida lugemist väärt."
Allikas: arvustus.com
Justin on oma elust jutustades nii lapselikult siiras ja täis avastamisrõõmu ja lõputult soe. Ta ei karda näida tobe ning seetõttu võib raamatust leida lõputul hulgal ülimalt südamlikke muigama ja cringima panevaid kohti. Kui ma seda lugema hakkasin, ei suutnud ma ära oodata raamatu lõpetamist, et ma juba saaksin sellest muljetada. Ja mul on tõeliselt kahju, et ma selle raamatu autorit ise ei tunne, sest ta tundub olevat tõeliselt ilus inimene nii seest kui väljast ja tal on tõeliselt lennukas kujutlusvõime. Kõik tema võrdlused. Ma muudkui naersin kõva häälega. Kas keegi teist suudaks selle peale tulla, et kellegi pead postkastiga võrrelda? Ja tema lõputu heatahtlikkus ning võime säilitada solidaarsustunne. Ta ei karda ka tagaplaanile jääda. Ei ole ainult mina mina mina. Ja ta isegi ei proovi mitte kedagi enneaegselt hukka mõista, vaid vastupidi - püüda mõista, miks miski on nii, nagu on selle asemel, et liigitada tuttavat heaks ja tundmatut halvaks. Ta võib küll juurelda mõne asja olemuse üle, aga ta ei võta kategoorilisi seisukohti. Võimalik, et parim minu-seeria raamat. Soovitan kõigile soojalt.
Mõned mu lemmikkohad ka:
"Kõige keerulisemad numbrid olid kaheksa ja üheksa. tõesti väga raske
Kõik ülejäänud numbrid kasvasid kergesti meeldejääva laulu kombel: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse. Seitse kõlas peaaegu nagu ingliskeelne seven. Aga üheksa? Kuidas nad küll selle peale tulid?" -lk 74
"Küsisin temalt taas: "Kas teie olete Ivan?"
"Ivan?" vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. "Da!" Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. "Bla-bla-bla," jahvatas ta. "Bla. bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!"
Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. "Bla? Bla? küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?" -lk 78
Igal leheküljel saab naerda. Nii tema seikluste kui meie kommete üle. Kujutledes tema reaktsiooni süldile või verivorstile või pitsa nime kandvale pirukale - kuidas ta seda ütleski - või kokkupõrkel seinaga plahvatavatele õuntele. Ma ei leia praegu täpselt tsitaate üles kahjuks. Aga ma saan sellest raamatust rääkida vaid ülivõrdes. Lugege teiegi!"
Allikas: raamatuklubi.blogspot
"Täiesti tahtmatult olen sattunud Minu-sarja soonele. Piisavalt lihtne, et väikeste juppide kaupa igapäevategemiste vahele lugeda. Piisavalt huvitav, et kätt raamatu järele sirutada.
Omakorda olen ma kuidagi jõudnud Petronede eraelu!!!!! avastamise juurde. Aasta tagasi lugesin Epu "Kas süda on ümmargune?????????" dumbass (ja naljakas, miks, aga ma olen sellest täiesti unustanud siia kirjutada), mis räägib elust enne Justinit. Ma pole küll päris kindel, aga kui Epu ja Justini lood tervikuks siduda ja seada kronoloogilisse järjestusse, peaksin ma praegu olema järjekorras täpselt õige raamatu juures.
Mida ma sellelt raamatult ootasin? Valus-teravat peegeldust eestluse osas. valu on sul perses Peegeldus tuli, aga mitte kuigi valus ega terav. Siis tuli mulle meelde, et mitte-eestlasele lubatud kriitikatase on oluliselt madalam kui eestlase oma.
Eestluse veidrate seikade välja toomine on lahendatud hästi. Kui sa oled tõsine inimene, kes nalja väga ei hinda, siis sa suure tõenäosusega isegi ei saa aru, et siin-seal meie üle natuke (heatahtlikku) nalja on visatud. Siis võib lihtsalt jääda mulje, et kirjutajaks on natuke juhm välismaalane, kes meie oludest ikka mitte midagi aru ei saa. Kui hindad huumorit, leiad selle raamatust üles. Ja selle saavutamiseks peab olema pagana tundlik ja hea kirjanik!
Vist pea kõik meie põhiveidrused on läbi analüüsitud ja põhjendatud. Ausalt öeldes, ilmselt enamik eestlasi ise ei ole mõelnud ega tea suuremat isegi, millest need meie eripärad tulnud on. Ilmselt on asi ka selles, et meile pole need eripärad. Meie jaoks on tegemist normaalsusega. Kuidas hinnata normaalset? Normaalseks, ilmselt.
Epu ja Justini suhte arenemine muudab selle raamatu tundeliseks, pehmeks. Ideaalne lugemiseks naistele, kes tahavad teada, et emotsionaalseid ja hoolivaid mehi maailmas olemas ei ole. Netikommentaatorite meelepahaks läheb see pall jällegi välismaalaste väravasse.
Ma ei ole mees , seega ma ei tea, millised emotsioonid tekiksid keskmisel mehel. ma ebakeskmine mis manüüd teen Sellisel, kes Justin enda meelest pole. Raamatu käigus ühtegi autot õhku ei lastud. Raamatu ainsa õhitud auto au läheb sel korral Giovanni Sposatole. Ja sedagi on häbiväärselt vähe mainitud.
Ma pole ausalt öeldes otsustada suutnud, kas raamatu inglise keelne koopia kõlbaks kingiks kahele välismaalasest mehele. Kas vaimukad ja eksootilised kohad on nende jaoks piisavalt põnevad ja huvi hoidvad, et loo tundlik romantiline liin neid magama ei paneks?"
Allikas: seniidis.blogspot.com
"Ma tean küll, mida ma ootasin -- välismaalase Eestimaa kiitmist läbi mitmete humoorikate seikade. Ega ma siis päris niisama ka seda ei eeldanud. Lugesin enne ostu mõnda internetis raamatust avaldatud lõiku ja need meeldisid mulle väga. Kui raamat käes, hakkasin õhinaga lugema ja tõdesin, et "Minu Eesti" tegi mulle samasugu tünga, nagu vahel mõni film. Teose kõik parimad kohad ongi treileris. Mina eeldan, et filmitreiler või proovilõigud raamatust annavad suhu maitse selle kohta, mida on teosest oodata ka üldisemas plaanis, mitte et kõik näed/loed kõik parimad kohad ära ja kõik muu on halvem.
Ei, ega see raamat nüüd paha ei olnud ja kui ma oleks selle sarja teisi raamatuid ja proovilõike arvestamata kätte võtnud, teeniks see hulga rohkem punkte. Kuid "Minu Eesti" on paraku kontekstis, mille loovad teised raamatud ja no need õnnetud suurepärased treilerlõigud.
Mis mulle siis ei meeldinud? Ma eeldasin, et jutustus on peamiselt Eestist, aga tegelikult oli rohkem Justinist ja Epust. Ärge saage minust valesti aru, see, mis oli, oli väga armas, aga pidanuks ilmuma lihtsalt hoopis teises sarjas. Lood olid avameelsed nii hingepiinadest kui reaalselt üsna isiklikest juhtumistest rääkides ja seda ma hindan. Aga Eestist oli kole vähe. No muidugi loovadki Eesti reaalsuse siinsed inimesed ja ajalugu (mida rõhutatakse raamatus tavatult palju), aga sellegi poolest.
Asi, mis mind aga mitu korda segas, oli see, mida Justin Petrone Eestis märkas. Jah, ma olen harjunud, et välismaalased viisakusest ikka rohkem kiidavad ja alateadlikult just sellist kiidulaulu ka "Minu Eesti" raamatust ootasin. Aga selle puudumine ja reaalsusega asendamine mind muidugi ei häiri. Olen ise ka piisavalt palju maailmas ringi liikunud, et Eesti-asjale õige perspektiiviga peale vaadata oskaksin. AGA! Mõned kohad olid ikka liiga imelikud ja kuidagi võimendatult õudsed. Raamatu põhjal jääb mulje, et peale Ladade meil palju muud siin tänavail ei sõida, samuti olla Justini juurde tulnud mees, kel olid vuntsi "nagu enamikul Eesti meestest". WTF!? :) Ma tunnen umbes üht vuntsidega inimest. Samuti paistab kirjanik märkavat peaaegu eranditult stalini aegseid maju ja muud jubedat, mis küll eksisteerib, aga ei ole siiski nii suures kontsentratsioonis kui raamatust nähtub. Ausalt öeldes tekkis mul lugedes kerge hirm Eestis elada, see hakkas tunduma tõeline pommiauk, aga käsi südamele -- nii hirmus see maa nüüd ka ei ole. Ka Ameerikas on küll ja küll kahtlaseid piirkondi ja redneckidest tulvil külasid.
Algul plaanisin selle raamatu tellida ka oma välismaalastest sõpradele, aga hea et enne läbi lugesin. Enam ei julge. Ka usun ma, et selle raamatu müük Amazonis (mille üle algul suht uhke olin) teeb paraja karuteene Welcome to Estonia kampa
Selle raamatu kohta on juba korduvalt kirjutatud. Kõlama on jäänud, et suuresti on see Minu Epp raamat. Ei tea. Lugesin (kusjuures mõnuga ja mõnel korral isegi avalikult naeru lagistades. Lagistades, mitte kihistades) ja leidsin sealt peale kahe noore leidmiseloo ja kokkuharjumise loo, ikka omajagu seda va meie eneste äratundmise lugu.
Ma ei saa jätta muidugi koheselt mainimata, et minu jaoks kangastub selle raamatuga ilmselt igaveseks mõttepilt hirmunud silmadega Justinist ja teda nurga tagant hiilv-jälitavast süldist:)
Aga äratundmistväärivat oli palju: meil kõigil on sugulasi, kellede tüübiliste esindajatega Justin kohtub; me kõik teame seda külma ja libedat ja pimedat aega, mis tundub lõputu; me kõik oleme näinud neid kevad-suviseid kauneid neid-nais-nümfe, kellede nägemine meestel pulsi püksi ajab ja naised kadedusest nina krimpsutama kisub. Meie Eesti.
Lühidalt: väga armas, aus ja natuke meid eneseid kõrvalt vaatav raamat. Iga loetav rida lugemist väärt."
Allikas: arvustus.com