Justini ja Epu lugu.
Justini ja Epu intervjuu ajakirjast Anne & Stiil.
"Nende abielu inspireerib loomingut ja viimane omakorda lisab värve igapäevaelule. Veenduge ise!"
Kui kaua olete tuttavad olnud?
E: Me kohtusime 2002. aasta augustis Soomes ajakirjanikele mõeldud rahvusvahelisel kursusel. Aga meie lugu algas tegelikult paar kuud varem, kui Justini sõbrad teda narrima hakkasid: vaata, seal kursuse nimekirjas on imelikud inimesed, kellest ühe nimi on Epp! Mis nimi see ka selline on!
Kas see oli armastus esimesest pilgust?
J: Epp jäi kohe silma. Tal olid punased püksid ja kollasetriibuline, väga eksootiline särk ning sel ajal olid tal väga lokkis juuksed.
E: Mu meelest enamik inimesi tunneb oma võimaliku partneri kohe ära.
J: Ma mõtlesin Epu kohta, et ta oli imelik või vähemalt erinev.
E: Ma tunnistasin talle kiirelt üles, et ma pole normaalne inimene. Et ma ei tea, mida ma tahan, aga tahan hästi palju. Mäletan, et sõitsime laevaga Turust Ahvenamaale. Seisime Justiniga ahtris nagu Titanicu kangelased ja vaatasime vahutavat vett. Ütlesin talle: ära otsi endale kindlat töökohta ja tüdruksõpra, kasuta aega. Käi ära kohtades, mida sa tahad näha. Ja omaette mõtlesin: kui sul pole kellegagi minna, siis ma saan kaasa tulla. Olin end just vabaks võidelnud konventsionaalsetest köidikutest, nii abielust kui ka tööst, ja mulle oli vaja arenguks sellist inimest, kes oleks valmis ebatavalisteks lahendusteks.
Mille poolest see tutvus eriline oli?
J: Mul oli minevikus nii, et kui kohtusin mõne naisega, tõusid jalad maast lahti, läksin hulluks. Aga Epuga pole sellist ülevoolavat tunnet olnud. Kõik on realistlikum. Me ei tahtnud ainult niisama teineteisele otsa vaadata, vaid hakkasime kohe koos tegutsema. Meil on ühine vajadus midagi luua, kusagil reisida. Ühine maailmavaade.
E: Kui oma Euroopa-tuuril Londonisse sattusime, sai kuskil kohviku netipunktis vaadata astroloogilist sobivust. Lõin sisse meie andmed ja lugesin: kahekesi koos loote rohkem kui eraldi. See kinnitas mu aimusi. Meie ühine rändamine Euroopas oli ju ka üks õnnestunud projekt.
Millal tegite otsuse kokku jääda?
E: Istusime ühel õhtul Firenzes Ponte Vecchio sillal, sõime kaasaostetud õhtusööki ja arutasime edasisi plaane. Ja siis ütles Justin: “Tule jõuluks Ameerikasse!”
J: Me ei teadnud oma tulevikust midagi. Paar nädalat hiljem seisin oma lennukit oodates lennujaamas ja nutsin. Ei olnud veel selge, kas Epp saab viisa, et USAsse tulla. Aga tema oli väga rahulik, kuigi lähemalt vaadates nägin ka tema silmis pisaraid. Ja siis sain ma aru, et ei suuda ilma temata elada.
E: Mul oli kindlus hinges. Mind olid tabanud kujutluspildid, kuidas elame vanadena kuskil soojal maal ja kirjutame koos ja kusagil kaugemal elavad meie lapsed.
Miks valisite elukohaks Eesti?
E: Ma tahtsin magistrikraadi ära teha, see oli ametlik põhjendus. Edasi pidime minema koos maailma vallutama. Oli konkreetne plaan kolida Tšiilisse, kus Justin pidi saama kooliõpetajaks. Aga siis jäin rasedaks.
Millal teil abielust juttu tuli?
J: Olime oma rännakuga jõudnud Iirimaale Corki, tegime parajasti fotosid mingist huvitavast pildist garaažiseinal. Ja mind haaras äkki selline hellusehoog, et küsisin Epult, kas ta tuleks mulle naiseks. Ta vastas kohe ja konkreetselt: ei! See oli masendav hetk. Ma hakkasin mõtlema, et miks me oleme koos, kui ta ütleb ei.
E: Ma lihtsalt ei saanud aru, mida ta küsib. Arvasin, et ta küsib mu arvamust, kas teha veel pilti ja hüüdsin: no-no, pole vaja.
Sellesama aasta algul, mil me kokku saime, olin Inglismaal haiglas, kuhu olin Indiast ühe nahahaigusega naastes sattunud. Ma ei teadnud, mis edasi saab, kuhu sõidan. Ma ei olnud toona kusagilt lugenud, et peaks oma südamesoovi kirja panema, aga selline vajadus lihtsalt tekkis. Kirjutasin oma päevikusse kirja universumile: et ootan kohtumist mehega, kes oleks loominguline, reisihimuline ja minust noorem. Olin vist kõrvetada saanud endast vanemate konventsionaalsete meestega. Kirjutasin ka, et ta võiks olla avatud maailmapildiga, ja kui ta on välismaalane, siis ingliskeelne… sest seda keelt ma oskasin. Ja kaheksa kuud hiljem kohtusin Justiniga, kõik läks täide!
J: Ma olin ülikoolis nii väsinud Ameerika sisepoliitika alastest kaklemistest. Lootsin leida kellegi mitteameeriklase, Euroopa taustaga loomingulise naise, kes vaataks minu elu peale värske pilguga.
Millal te abiellusite?
E: Justin oli Eestis illegaaliks muutumas. Ilma viisata tohtis riigis olla 90 päeva, see aeg hakkas täis saama ja sellepärast abiellusime. Justini jaoks oli see väga ebaromantiline... Seda saab Justini “Minu Eesti” esimesest osast lugeda, kes mida sel õhtul lõhkus.
J: Epp oli esimesest abielust oma romantika juba kätte saanud! Aga mina pangu lihtsalt allkiri ja ongi kõik?!
E: Minu idee oli, et teeme vaikselt ära, saab hakata pabereid korda ajama. Aga siis otsustasime ikka perekondadele ka rääkida. Pidasime väikese peo laevukeses Viljandi järvel. Ameerikas oli kuu hiljem kirikus abielu õnnistamine.
Epp, sina oled tüüpiline uue aja naine selles mõttes, et abiellusid välismaa mehega. Ainult selle vahega, et te elate Eestis.
E: Olukord on tegelikult kurb, kui mõelda hiljutise rahvaloenduse andmetele. Seda juttu on sotsioloogid rääkinud kümme aastat, et Eesti voolab tühjaks, et noored naised lähevad ära. Nüüd on see probleem kõigile pärale jõudnud.
Et me Eestisse tagasi kolisime, oli põhimõtteline otsus, kui olime oma esiklapsega kolm aastat veetnud New Yorgis ja oli näha, et tal on raske eesti keelt vabalt suhu saada. Soovisime, et meie lapsed oskaksid nii inglise kui ka eesti keelt. Küsimus on nüüd, kas neile oleks hea jäädagi siia või näidata neile ka muud maailma, eriti USAd. See teema on meie peres pidevalt päevakorral.
Mis teie suhtes kümne kooseluaasta jooksul kõige rohkem muutunud on?
E: Põhilised asjad on samad, aga nüüd vastutame ka oma kolme lapse eest. Võib-olla liiga vähe aega saime olla ise nagu suured lapsed, hilisteismelised.
Kas see aeg oleks võinud pikem olla?
E: Jah!
J: See suhe on pööranud pea peale minu ettekujutuse ideaalsest elust. USAs on ideaalne, et lõpetad ülikooli, alustad karjääri, pead ära 10–20 pruuti. Ja kui oled 35 või 40, oled valmis pere looma. Siis pead 1–2 aastat naisega kahekesi elama, siis pead ostma maja. Ma mõtlesin vanadest Hispaania konkistadooridest, kes otsisid kogu elu müütilist kullast linna – aga mis juhtub, kui sa leiad selle linna kohe esimesel korral laevast välja astudes?
E: Mis on muutunud meie suhtes? Meil on kolm uut inimest, kelle eest me vastutame. Aga muidu on sama muster. Oleme hõivatud ühiste projektide ja plaanidega. Justinil on õnneks teadusajakirjaniku töö, mis maandab tema reisihimu ja ma saan vahel temaga kaasa minna. Mis on mulle olulisim: ma tahan kirjutada ja see suhe ei takista seda.
Kord lähevad lapsed minema ja me saame Justiniga taas kahekesi olla.
J (häirimatult): Ma tahaks selle muutuste teema juurde tagasi tulla. Ma võin kindlalt öelda, et mu armastus on sügavam, kui oli kümme aastat tagasi.
E: Itsitab rahulolevalt.
J: Mõtle, kui hästi ma teda tunnen. Nüüd tean ka tema perekonna lugu ja saan tema psühholoogiast paremini aru. Need asjad tulevad alles ajaga, sellepärast on tunded sügavamad.
E: Mul on samamoodi Justini perest arusaamisega. Me oleme teraapias käinud ja see aitas peremustrite selgeks saamisel väga hästi. Ei tohi ainult laste kasvatamisele pühenduda, vaid tuleb tähele panna ka kaaslast.
Miks te teraapiasse läksite?
E: Meil oli tekkinud palju süütunnet. Tundus, et peaksime aitama minu õde lapse kasvatamisel, peaksime vastutama Justini vanemate pereõnne eest ja et üleüldse kõik tahavad meilt midagi, aga need soovid olid vastuolulised. Arvasime tollal tõemeeli, et oleme hullu käki kokku keeranud, kuna ei ela Justini vanemate naabermajas.
J: See oli väga raske ka mulle – arvata, et ma olen pere reetur, kuna olin ära kolinud ega vastanud nende unistustele.
E: Ma julgustaksin inimesi teraapiasse minema! See tundub paljudele ikka veel tabuna – aga te loete ju artikleid ja raamatuid psühholoogilistel teemadel, teraapias saate sedasama, aga konkreetselt teie enda probleemidest lähtuvalt.
J: Olin aasta aega rääkinud psühholoogiga ainult oma perekonnaelust, vanematest ja vennast. Ja siis ühel päeval läksin ja ütlesin: kuule, ma ei viitsi enam sellest rääkida. Ja siis ütles psühholoog: tubli, sa oled astunud pika sammu edasi.
E: Ühe olulise tarkuse õppisin teraapias ära: ei tohi loota, et ainuke emotsionaalne tankla on sinu abikaasa. See oli minu jaoks avastus. Muidu on arusaam, et teed kõike käsikäes ja romantiliselt koos. Aga on vaja isiklikke sõpru, hobisid ja muud, kust end tankida.
Millal on olnud teie kooselu kõige raskem aeg?
E: Ameerikas elades tekkis mul ühel hetkel totaalne konflikt sealse kultuuriga. Justin oli päevad läbi tööl, pargis jalutades nägin rohkem inimesi kui puid, olin pidevalt üksi väikse lapsega. Rahaprobleemid olid suured. Suhted Justini vanematega läksid halvaks, sest tahtsime Eestisse tagasi kolida.
J: See aeg oli väga keeruline. Epp ütles, et tema elueesmärk ei olnud hakata Ameerika koduperenaiseks. Ta tahtis kirjutada. Huvitav, et tema kirjutamisteele andiski tõuke just see meeleheitel koduperenaise hetk, kui ta hakkas blogi pidama, et masendust endast välja saada. Sellest kasvasid välja tema esimene raamat “Minu Ameerika” ja meie kirjastus.
E: On olnud ka teine kriis, kui üks minu Justini-eelne kallim välja ujus. See mees tuleb sisse ka mu raamatusse, millega praegu töötan – “Kas süda on ümmargune?” teine osa. Justini tegi see minevikuvari tohutult armukadedaks ja mind väga sentimentaalseks. Aga ma lõpetasin selle. Selliseid asju juhtub vist igas abielus, sa ei ela ju vaakumis. Minevik on tore ja nostalgiline. Mulle tundub, et pigem ongi oht minevikus, mitte veel kohtamata meestes.
Mida abielu teie jaoks tähendab?
J: Kuna ma abiellusin noorelt, võtsin eeskujuks traditsioonilise abielu. Mitte oma vanemate oma, aga vanas heas Itaalia vaimus konservatiivse katoliikliku abielu. Minu meelest on nendes modernsetes hoiakutes midagi valesti. Hea küll, me pole igavesti nii armunud, kui me kunagi algusaegadel olime. Elu pole kogu aeg õnnelik ja mõni kord on päris raske. Aga ei saa nii, et iga kord, kui tekib mõni probleem, siis põgened. Ja võtad uue inimese. Ma ei taha öelda, et kõik abielud õnnestuvad, aga elu on väga keeruline, kui selle sisuks on vaid püüdlemine täiusliku õnne poole.
E: Minu jaoks on põhimõte sama, aga katoliiklus sisse ei põimu. Ma tahan kirjutada ja kui isegi vahel on suhtes probleeme, on see kirjutamise mõttes koguni inspireeriv. Ühine loominguline laine on minu jaoks olulisim põhjus olla koos. Ma tahan olla osaline Justini projektides, tema raamatutes. See on loominguline kooslus, partnerlus.
J: Kui ma kuulen jutte, kuidas keegi on lahutanud ja uue kaaslasega lapse saanud, mõtlen: mis juhtus? Minu jaoks on raske olla isaks kolmele lapsele, kes saadud ühe naisega. Aga kuidas veel olla isa seitsmele lapsele, kelle oled saanud kolme naisega? Mu poolvend elas nii oma isa kui ka kasuisaga ning kaebas, et ta on igal pool autsaider. Ma ei tahaks, et minu lastel oleks sama saatus.
E: Mul on sõber nõid, kes ütles, et me oleme Justiniga kunagistes eludes koos olnud kahe meessõbrana. Kui oled eelmistes eludes koos olnud, siis on sul lihtsam edasi minna, ei pea nullist alustama. See ütlus andis mulle tohutult juurde. Kuigi meil on armastus, on väga oluline, et me tõepoolest oleme kaks sõpra. See on suur varandus – paljude jaoks tähendab abielu vaid laste kasvatamist, majapidamist ja voodiühendust.
Palun nüüd lõpetuseks mõni kosutavalt romantiline seik teie elust!
E: Mis asi romantika üldse on? Elasime New Yorgis, kui meie esiklaps Marta oli kaheaastane. Oli valentinipäev ja Justin terve päeva tööl olnud. Mina mõtlesin pingsalt, kuidas niisugune päev romantiliselt lõpetada, tegin kooki ja panin kõik kapipealsed teeküünlaid täis. Laps aga vingus, et tahab vanni, ja siis ma tõstsingi ta kõigi riietega vanni. Laps sai aru küll, et riietega vanniskäik on teistmoodi, eriline, see tähendab romantiline. Siis hüppasin ma ka ise riietega vanni ja Justin liitus samuti meiega. Tõin riiete lirtsudes köögist koogikese ja nii me seal istusime, valentinipäeval kolmekesi vannis kooki süües. Loo moraal on see, et “romantiline” on üks selliseid sõnu, mille igaüks võib oma sisuga täita.
J: Mulle meenub, kui me olime möödunud aastal Soomes oma kohtumise 10. aastapäeva tähistamas... See ei olnud just filmi vääriv hetk, aga minu jaoks väga oluline. Sõitsime autoga parajasti mööda sellest samast sadamakaist, kus esimest korda kohtusime. Tagaistmel magas meie kolm last, Epp suudles mind põsele ja sosistas: “Kümme aastat hiljem...” Terve mu keha oli soe sel hetkel! Sest kui sa oled abielus ja töötad ja sul on kolm last, siis on su elus liiga palju logistikat. Ja need väiksed hetked, mil sa tunnistad, et midagi vaikset on juhtunud, on väga ilusad.
"Nende abielu inspireerib loomingut ja viimane omakorda lisab värve igapäevaelule. Veenduge ise!"
Kui kaua olete tuttavad olnud?
E: Me kohtusime 2002. aasta augustis Soomes ajakirjanikele mõeldud rahvusvahelisel kursusel. Aga meie lugu algas tegelikult paar kuud varem, kui Justini sõbrad teda narrima hakkasid: vaata, seal kursuse nimekirjas on imelikud inimesed, kellest ühe nimi on Epp! Mis nimi see ka selline on!
Kas see oli armastus esimesest pilgust?
J: Epp jäi kohe silma. Tal olid punased püksid ja kollasetriibuline, väga eksootiline särk ning sel ajal olid tal väga lokkis juuksed.
E: Mu meelest enamik inimesi tunneb oma võimaliku partneri kohe ära.
J: Ma mõtlesin Epu kohta, et ta oli imelik või vähemalt erinev.
E: Ma tunnistasin talle kiirelt üles, et ma pole normaalne inimene. Et ma ei tea, mida ma tahan, aga tahan hästi palju. Mäletan, et sõitsime laevaga Turust Ahvenamaale. Seisime Justiniga ahtris nagu Titanicu kangelased ja vaatasime vahutavat vett. Ütlesin talle: ära otsi endale kindlat töökohta ja tüdruksõpra, kasuta aega. Käi ära kohtades, mida sa tahad näha. Ja omaette mõtlesin: kui sul pole kellegagi minna, siis ma saan kaasa tulla. Olin end just vabaks võidelnud konventsionaalsetest köidikutest, nii abielust kui ka tööst, ja mulle oli vaja arenguks sellist inimest, kes oleks valmis ebatavalisteks lahendusteks.
Mille poolest see tutvus eriline oli?
J: Mul oli minevikus nii, et kui kohtusin mõne naisega, tõusid jalad maast lahti, läksin hulluks. Aga Epuga pole sellist ülevoolavat tunnet olnud. Kõik on realistlikum. Me ei tahtnud ainult niisama teineteisele otsa vaadata, vaid hakkasime kohe koos tegutsema. Meil on ühine vajadus midagi luua, kusagil reisida. Ühine maailmavaade.
E: Kui oma Euroopa-tuuril Londonisse sattusime, sai kuskil kohviku netipunktis vaadata astroloogilist sobivust. Lõin sisse meie andmed ja lugesin: kahekesi koos loote rohkem kui eraldi. See kinnitas mu aimusi. Meie ühine rändamine Euroopas oli ju ka üks õnnestunud projekt.
Millal tegite otsuse kokku jääda?
E: Istusime ühel õhtul Firenzes Ponte Vecchio sillal, sõime kaasaostetud õhtusööki ja arutasime edasisi plaane. Ja siis ütles Justin: “Tule jõuluks Ameerikasse!”
J: Me ei teadnud oma tulevikust midagi. Paar nädalat hiljem seisin oma lennukit oodates lennujaamas ja nutsin. Ei olnud veel selge, kas Epp saab viisa, et USAsse tulla. Aga tema oli väga rahulik, kuigi lähemalt vaadates nägin ka tema silmis pisaraid. Ja siis sain ma aru, et ei suuda ilma temata elada.
E: Mul oli kindlus hinges. Mind olid tabanud kujutluspildid, kuidas elame vanadena kuskil soojal maal ja kirjutame koos ja kusagil kaugemal elavad meie lapsed.
Miks valisite elukohaks Eesti?
E: Ma tahtsin magistrikraadi ära teha, see oli ametlik põhjendus. Edasi pidime minema koos maailma vallutama. Oli konkreetne plaan kolida Tšiilisse, kus Justin pidi saama kooliõpetajaks. Aga siis jäin rasedaks.
Millal teil abielust juttu tuli?
J: Olime oma rännakuga jõudnud Iirimaale Corki, tegime parajasti fotosid mingist huvitavast pildist garaažiseinal. Ja mind haaras äkki selline hellusehoog, et küsisin Epult, kas ta tuleks mulle naiseks. Ta vastas kohe ja konkreetselt: ei! See oli masendav hetk. Ma hakkasin mõtlema, et miks me oleme koos, kui ta ütleb ei.
E: Ma lihtsalt ei saanud aru, mida ta küsib. Arvasin, et ta küsib mu arvamust, kas teha veel pilti ja hüüdsin: no-no, pole vaja.
Sellesama aasta algul, mil me kokku saime, olin Inglismaal haiglas, kuhu olin Indiast ühe nahahaigusega naastes sattunud. Ma ei teadnud, mis edasi saab, kuhu sõidan. Ma ei olnud toona kusagilt lugenud, et peaks oma südamesoovi kirja panema, aga selline vajadus lihtsalt tekkis. Kirjutasin oma päevikusse kirja universumile: et ootan kohtumist mehega, kes oleks loominguline, reisihimuline ja minust noorem. Olin vist kõrvetada saanud endast vanemate konventsionaalsete meestega. Kirjutasin ka, et ta võiks olla avatud maailmapildiga, ja kui ta on välismaalane, siis ingliskeelne… sest seda keelt ma oskasin. Ja kaheksa kuud hiljem kohtusin Justiniga, kõik läks täide!
J: Ma olin ülikoolis nii väsinud Ameerika sisepoliitika alastest kaklemistest. Lootsin leida kellegi mitteameeriklase, Euroopa taustaga loomingulise naise, kes vaataks minu elu peale värske pilguga.
Millal te abiellusite?
E: Justin oli Eestis illegaaliks muutumas. Ilma viisata tohtis riigis olla 90 päeva, see aeg hakkas täis saama ja sellepärast abiellusime. Justini jaoks oli see väga ebaromantiline... Seda saab Justini “Minu Eesti” esimesest osast lugeda, kes mida sel õhtul lõhkus.
J: Epp oli esimesest abielust oma romantika juba kätte saanud! Aga mina pangu lihtsalt allkiri ja ongi kõik?!
E: Minu idee oli, et teeme vaikselt ära, saab hakata pabereid korda ajama. Aga siis otsustasime ikka perekondadele ka rääkida. Pidasime väikese peo laevukeses Viljandi järvel. Ameerikas oli kuu hiljem kirikus abielu õnnistamine.
Epp, sina oled tüüpiline uue aja naine selles mõttes, et abiellusid välismaa mehega. Ainult selle vahega, et te elate Eestis.
E: Olukord on tegelikult kurb, kui mõelda hiljutise rahvaloenduse andmetele. Seda juttu on sotsioloogid rääkinud kümme aastat, et Eesti voolab tühjaks, et noored naised lähevad ära. Nüüd on see probleem kõigile pärale jõudnud.
Et me Eestisse tagasi kolisime, oli põhimõtteline otsus, kui olime oma esiklapsega kolm aastat veetnud New Yorgis ja oli näha, et tal on raske eesti keelt vabalt suhu saada. Soovisime, et meie lapsed oskaksid nii inglise kui ka eesti keelt. Küsimus on nüüd, kas neile oleks hea jäädagi siia või näidata neile ka muud maailma, eriti USAd. See teema on meie peres pidevalt päevakorral.
Mis teie suhtes kümne kooseluaasta jooksul kõige rohkem muutunud on?
E: Põhilised asjad on samad, aga nüüd vastutame ka oma kolme lapse eest. Võib-olla liiga vähe aega saime olla ise nagu suured lapsed, hilisteismelised.
Kas see aeg oleks võinud pikem olla?
E: Jah!
J: See suhe on pööranud pea peale minu ettekujutuse ideaalsest elust. USAs on ideaalne, et lõpetad ülikooli, alustad karjääri, pead ära 10–20 pruuti. Ja kui oled 35 või 40, oled valmis pere looma. Siis pead 1–2 aastat naisega kahekesi elama, siis pead ostma maja. Ma mõtlesin vanadest Hispaania konkistadooridest, kes otsisid kogu elu müütilist kullast linna – aga mis juhtub, kui sa leiad selle linna kohe esimesel korral laevast välja astudes?
E: Mis on muutunud meie suhtes? Meil on kolm uut inimest, kelle eest me vastutame. Aga muidu on sama muster. Oleme hõivatud ühiste projektide ja plaanidega. Justinil on õnneks teadusajakirjaniku töö, mis maandab tema reisihimu ja ma saan vahel temaga kaasa minna. Mis on mulle olulisim: ma tahan kirjutada ja see suhe ei takista seda.
Kord lähevad lapsed minema ja me saame Justiniga taas kahekesi olla.
J (häirimatult): Ma tahaks selle muutuste teema juurde tagasi tulla. Ma võin kindlalt öelda, et mu armastus on sügavam, kui oli kümme aastat tagasi.
E: Itsitab rahulolevalt.
J: Mõtle, kui hästi ma teda tunnen. Nüüd tean ka tema perekonna lugu ja saan tema psühholoogiast paremini aru. Need asjad tulevad alles ajaga, sellepärast on tunded sügavamad.
E: Mul on samamoodi Justini perest arusaamisega. Me oleme teraapias käinud ja see aitas peremustrite selgeks saamisel väga hästi. Ei tohi ainult laste kasvatamisele pühenduda, vaid tuleb tähele panna ka kaaslast.
Miks te teraapiasse läksite?
E: Meil oli tekkinud palju süütunnet. Tundus, et peaksime aitama minu õde lapse kasvatamisel, peaksime vastutama Justini vanemate pereõnne eest ja et üleüldse kõik tahavad meilt midagi, aga need soovid olid vastuolulised. Arvasime tollal tõemeeli, et oleme hullu käki kokku keeranud, kuna ei ela Justini vanemate naabermajas.
J: See oli väga raske ka mulle – arvata, et ma olen pere reetur, kuna olin ära kolinud ega vastanud nende unistustele.
E: Ma julgustaksin inimesi teraapiasse minema! See tundub paljudele ikka veel tabuna – aga te loete ju artikleid ja raamatuid psühholoogilistel teemadel, teraapias saate sedasama, aga konkreetselt teie enda probleemidest lähtuvalt.
J: Olin aasta aega rääkinud psühholoogiga ainult oma perekonnaelust, vanematest ja vennast. Ja siis ühel päeval läksin ja ütlesin: kuule, ma ei viitsi enam sellest rääkida. Ja siis ütles psühholoog: tubli, sa oled astunud pika sammu edasi.
E: Ühe olulise tarkuse õppisin teraapias ära: ei tohi loota, et ainuke emotsionaalne tankla on sinu abikaasa. See oli minu jaoks avastus. Muidu on arusaam, et teed kõike käsikäes ja romantiliselt koos. Aga on vaja isiklikke sõpru, hobisid ja muud, kust end tankida.
Millal on olnud teie kooselu kõige raskem aeg?
E: Ameerikas elades tekkis mul ühel hetkel totaalne konflikt sealse kultuuriga. Justin oli päevad läbi tööl, pargis jalutades nägin rohkem inimesi kui puid, olin pidevalt üksi väikse lapsega. Rahaprobleemid olid suured. Suhted Justini vanematega läksid halvaks, sest tahtsime Eestisse tagasi kolida.
J: See aeg oli väga keeruline. Epp ütles, et tema elueesmärk ei olnud hakata Ameerika koduperenaiseks. Ta tahtis kirjutada. Huvitav, et tema kirjutamisteele andiski tõuke just see meeleheitel koduperenaise hetk, kui ta hakkas blogi pidama, et masendust endast välja saada. Sellest kasvasid välja tema esimene raamat “Minu Ameerika” ja meie kirjastus.
E: On olnud ka teine kriis, kui üks minu Justini-eelne kallim välja ujus. See mees tuleb sisse ka mu raamatusse, millega praegu töötan – “Kas süda on ümmargune?” teine osa. Justini tegi see minevikuvari tohutult armukadedaks ja mind väga sentimentaalseks. Aga ma lõpetasin selle. Selliseid asju juhtub vist igas abielus, sa ei ela ju vaakumis. Minevik on tore ja nostalgiline. Mulle tundub, et pigem ongi oht minevikus, mitte veel kohtamata meestes.
Mida abielu teie jaoks tähendab?
J: Kuna ma abiellusin noorelt, võtsin eeskujuks traditsioonilise abielu. Mitte oma vanemate oma, aga vanas heas Itaalia vaimus konservatiivse katoliikliku abielu. Minu meelest on nendes modernsetes hoiakutes midagi valesti. Hea küll, me pole igavesti nii armunud, kui me kunagi algusaegadel olime. Elu pole kogu aeg õnnelik ja mõni kord on päris raske. Aga ei saa nii, et iga kord, kui tekib mõni probleem, siis põgened. Ja võtad uue inimese. Ma ei taha öelda, et kõik abielud õnnestuvad, aga elu on väga keeruline, kui selle sisuks on vaid püüdlemine täiusliku õnne poole.
E: Minu jaoks on põhimõte sama, aga katoliiklus sisse ei põimu. Ma tahan kirjutada ja kui isegi vahel on suhtes probleeme, on see kirjutamise mõttes koguni inspireeriv. Ühine loominguline laine on minu jaoks olulisim põhjus olla koos. Ma tahan olla osaline Justini projektides, tema raamatutes. See on loominguline kooslus, partnerlus.
J: Kui ma kuulen jutte, kuidas keegi on lahutanud ja uue kaaslasega lapse saanud, mõtlen: mis juhtus? Minu jaoks on raske olla isaks kolmele lapsele, kes saadud ühe naisega. Aga kuidas veel olla isa seitsmele lapsele, kelle oled saanud kolme naisega? Mu poolvend elas nii oma isa kui ka kasuisaga ning kaebas, et ta on igal pool autsaider. Ma ei tahaks, et minu lastel oleks sama saatus.
E: Mul on sõber nõid, kes ütles, et me oleme Justiniga kunagistes eludes koos olnud kahe meessõbrana. Kui oled eelmistes eludes koos olnud, siis on sul lihtsam edasi minna, ei pea nullist alustama. See ütlus andis mulle tohutult juurde. Kuigi meil on armastus, on väga oluline, et me tõepoolest oleme kaks sõpra. See on suur varandus – paljude jaoks tähendab abielu vaid laste kasvatamist, majapidamist ja voodiühendust.
Palun nüüd lõpetuseks mõni kosutavalt romantiline seik teie elust!
E: Mis asi romantika üldse on? Elasime New Yorgis, kui meie esiklaps Marta oli kaheaastane. Oli valentinipäev ja Justin terve päeva tööl olnud. Mina mõtlesin pingsalt, kuidas niisugune päev romantiliselt lõpetada, tegin kooki ja panin kõik kapipealsed teeküünlaid täis. Laps aga vingus, et tahab vanni, ja siis ma tõstsingi ta kõigi riietega vanni. Laps sai aru küll, et riietega vanniskäik on teistmoodi, eriline, see tähendab romantiline. Siis hüppasin ma ka ise riietega vanni ja Justin liitus samuti meiega. Tõin riiete lirtsudes köögist koogikese ja nii me seal istusime, valentinipäeval kolmekesi vannis kooki süües. Loo moraal on see, et “romantiline” on üks selliseid sõnu, mille igaüks võib oma sisuga täita.
J: Mulle meenub, kui me olime möödunud aastal Soomes oma kohtumise 10. aastapäeva tähistamas... See ei olnud just filmi vääriv hetk, aga minu jaoks väga oluline. Sõitsime autoga parajasti mööda sellest samast sadamakaist, kus esimest korda kohtusime. Tagaistmel magas meie kolm last, Epp suudles mind põsele ja sosistas: “Kümme aastat hiljem...” Terve mu keha oli soe sel hetkel! Sest kui sa oled abielus ja töötad ja sul on kolm last, siis on su elus liiga palju logistikat. Ja need väiksed hetked, mil sa tunnistad, et midagi vaikset on juhtunud, on väga ilusad.